Monday, October 1, 2012

Keelepraktika Rootsis

Nagu igal aastal meie koolis tavaks on, käivad abituriendid nädal aega keelepraktikal Rootsis. Tihtilugu praktiseeritakse aga rootsi keele asemel hoopis inglise keelt.
Selle seiga sai jalge alla ka praegune 12. klass ning nii mõningad meenutused reisist on väärt üleskirjutamist.

  • Tartu-Tallinn bussil suutis Moos ära kaotada enda telefoni. Selle sama, mille ta 1.5 aastat tagasi Rootsi minnes bussi unustas. Seekordki sai ta pärast reisi enda telefoni kenasti kätte. 
    Laevaga tagasi tulles suutis Virve öö jooksul ka videokaamera ära kaotada, kuid seegi sai taas leitud.
  • Laevareis kulges lõbusalt ning kui öösel lained kõigutama hakkasid, kadus lõbugi õpilaste silmist. Nimelt veetis üks neist tervelt tund aega WC-s, sisikonda suu kaudu välja raputades. Pärast naasmist kajutisse, olid ta ainsad sõnad: "I'm a ninja!"
    Mõne aja möödudes tundes jälle vajadust WC-le, ütles ta aga kurvalt: "Ma ei taha enam ninja olla."
     
  • Margit oli endaga võtnud nõnda suure kohvri, mis pakkus huvi ja nalja isegi tolliametnikele, kes ei suutnud uskuda, et kavatsetud reis vaid nädala kestab.
  • Virve veetis enda esimese kohtumise Rootsi vanematega kohvilauas, endal suur vatipundar ninaaugus. Teda kimbutas just sel ajal ninaverejooks, mis kuidagi pidama ei tahtnud jääda.
  • Leenu ja Karka perel külas käies, said ulakad tüdrukud kõhutäie naerda söögilauas eesti keeles rumaluste rääkimisest.
    Hiljem ühiselt välja minnes, tõi Leenu kõigile tacosid, end riidesse pannes hoidis Mann enda oma käes ning tema jalge juures sidus Karka oma tossupaelu. Paratamatult libises hakkliha Manni taco vahelt Karkale juustesse.
  • Kui Helenalt pereema küsis, mis kell ta hommikul süüa tahab, ütles ta: "Egg, egg!".
    Ning kui uuriti, kuidas Leenu end tunneb, andis ta vastuse: "Helena!"
  • Ühel päeval said pered kokku, et ühiselt käia traktorimuuseumis ning Björklinge piirkonna loodust vaadata. Margiti ja Virve pere aga läks veidiks eemale, vaatamaks perekonna husbil´i, mille peale aga Romet murelikuks muutus ja uuris, kas plikad ka nendega veel ühinevad. Margit vastas telefonitsi: "Ma ei tea, me lähme nüüd mingeid kive vaatama kuskile, ei tea, kas tuleme." Hiljem aga selgus, et kõik grupid läksidki jääajast pärit merepõhja graniiti vaatama.
Eks neid helgeid hetki oli reisi jooksul palju ning siia said kirja vaid mõningad meeldejäävad seigad.